Õhus lendas liblikas ja tema tiibu paitas õrn tuuleiil. Liblikas lendles sinna-tänna, tundes mõnu oma sihitust hõljumisest ning soovides olla üks tuulega, mis tema tiibu hellitas ja teda kaasa kandis. Kuskile polnud kiiret. 

Väikese liblika elu oli olnud lühike. Mõõtmatu igaviku oli ta veetnud tõugust nukuks saanuna – vaikselt ja liikumatult, oodates hetke, mil ta pääseb oma vanglast ning võib tiibu sirutades kõrgele õhku tõusta.

Ja nüüd ta lendabki, hõljub ringiratast, kohtab aeg-ajalt mõnda teist liblikat ning püüab ettevaatlikult hoiduda vaenlastest ja tugevamast tuuleiilist, mis võib ta õhukesi läbipaistvaid tiibu vigastada ja ta vuhinal maha paisata.

/_ _ _/

Mees lebab segaduses ja juhmina voodis, mõistmata, kus ta viibib. Õrn liblikaelu oli tundunud nii tõeline. Mees lebab eredas hommikuvalguses, kuuleb külast kostvaid hääli ja ärkab siis lõplikult. Ta kuuleb uste kriiksumist, kui inimesed majast väljuvad. Ta kuuleb korraga lapsenuttu, koera haukumist, põllule suunduva härja raskeid samme, keda sunnib tagant unine peremees. Ta kuuleb, kuidas tuli tehakse üles, teekannud pannakse tulele ja riisipotid seatakse hommikusöögiks valmis.

Ta lamab seal kaua, tõusmata, liigutamata, vaid tema kõht tõuseb ja vajub aeglaselt, kuni ta päeva alustamiseks jõudu kogub. Tema unenägu – kui see ikka oli unenägu – oli olnud nii ehtne, nii tõeline. Ta oli ju tegelikult tundnud end liblikana – ta oli tajunud tuuleõhku oma tiibadel, tundnud, kuidas ta kergena kui seemneke läbi õhu liugleb, ta mõtted olid olnud liblika mõtted.

Ometi on ta nüüd siin, tagasi oma kehas, tagasi põhjuse ja tagajärje maailmas. Kumb on tegelik ja kumb on uni – kas elu liblikana või elu inimesena, kelle juurde peagi pidid saabuma õpilased, kes teda oma lakkamatute küsimuste ja pärimistega päevavalguse kätte sunnivad tulema.

Kas võib olla nii, et praegune kogemus on pelk uni ja et tegelikult on ta too liblikas, kes elab lihtsat liblikaelu, vabana, mõõtmatu loomuliku Tao-maailma osana? Siis ta naeratas pimeduses. Tegelikult pole tähtsust, kas ta on inimene, kes näeb unes, et ta on liblikas, või ta on liblikas, kes näeb unes, et  on inimene. Ta teab, mida teab, ja teab, mida ei tea. See on aidanud tal oma inimese-elu pikki päevi ja öid taluda. Samamoodi on olemas tema liblika–elu teadmine ja kogemus, ehkki hetkel väljaspool vaatevälja.

Mees pahvatas naerma. Mis oleks, kui ma sellest oma õpilastele räägiksin, mõtles ta. Ta kujutles õpilaste nägusid, kui ta neile seletab, et pole kindel kas tema inimese-elu kogemus on tõelisem kui liblika-elu kogemus.

Aeglaselt tõusis ta asemelt, ringutas käsi just nagu aeglaselt tiibu avav liblikas ning alustas päeva.

Zhuang-Zi

Solala Towler „Tao lood“