Kooli loojad

Miks ma olen seotud Vabakooliga?

Kauni Sillat, 

Pärnu Vabakooli Seltsi juhatuse esinaine, vabakoolide idee Eestisse tooja

Vabakoolide idee jõudis Eestisse

Kuna kogu oma teadliku elu olin endast väiksemaid lapsi kantseldanud, siis teadsin juba 6. klassis, et minust saab õpetaja. Kunstiõpetaja. Ma ei kahelnud kunagi oma valikus ja valmistasin end ette millekski suureks ja heaks, säravaks ja helgeks. Kui oma õpetaja tunnistuse kätte sain, olin õnnelik, et sain alustada just seal, kuhu mind oli oodatud, ja just sellel alal, mida ma nii väga tahtsin. Alustasin täis energiat, õpetada tahtmist ja armastust laste vastu, maailma vastu, kolleegide vastu. Ilmselt ei oleks täna Vabakooli, kui kontrastid ei oleks nii suurte varjudega olnud.

Töötades 1990/92 ühes Pärnu suurkoolis kunsti- ja käsitöö õpetajana,  tunnetasin väga tugevalt eksisteeriva õpetamissüsteemi puudulikkust, tuimust ja südametust. Hiigelklasside tõttu oli täiesti välistatud tõeliselt tundma õppida Marit ja Karinit, Jürit ja Peetrit, ja õnnetut Anu, kellel kodus alalõpmata probleemid. Koolipäev oli nagu konveieril: kaup tuleb lindil ette, pakid selle ära, ja saadad edasi. Kasti sissegi ei jõua vaadata. Õpilasena arvasin selle täiesti normaalsena olevat, et õpetajaid taga kiruti. Nüüd, õpetajana, olid õpilaste hammaste all minu kolleegid. Ja kolleegide hammaste all õpilased. Kogu see organism tundus suurkoolis nii negatiivne. Keegi ei usalda kedagi. Meeskonnatööd kui sellist ei osanud ma kuskil näha.

Minu unistustes oli kool, kus õpilaste ja õpetajate vahel on usalduslik suhe; kool, kuhu lapsed tulevad rõõmuga, täis uudis- ja õpihimu.

Kool, kus elab päike.

Kohati tundus, et selline kool on vaid minu roosa kujutelm ja reaalsuses seda ei eksisteerigi. Tutvusin Waldorf-pedagoogikaga, mis sel ajal Eestisse jõudes päris populaarne oli ja kus oli palju seda, mis tundus õige olevat. Tervikuna aga polnud see mitte see kool, millise pildi olin endale sellest “õigest” koolist loonud.

Mind aitas Suur Juhus. Sattusin vestlema kahe taani koolitüdrukuga, 10aastase Gry ja 13aastase Kari´ga, kelle isa töötas pool aastat Pärnus. Tüdrukud rääkisid nii paeluvalt oma koolist, mis on maailma parim, oma õpetajatest, kes on maailma parimad, et ma sõna otseses mõttes tõotasin endale, et pean nende kooli nägema. Alustasin taani keele õpinguid ja organiseerisin end nende samade tüdrukute ema kaudu kuuks ajaks Taani - sealsete koolidega tutvuma. Kulud kattis Taani Demokraatiafond.

Minu kolleegina koolis töötas sel ajal taanlannast vahetusõpetaja Inger Lis Shrøder, kes, kuulnud minu plaanidest, organiseeris mulle ühekuusele kooliekspeditsioonile lisaks, 7-kuuse tudengikoha Taani Kerteminde Rahvaülikoolis.

1992. aasta oktoobris sõitsingi Taani, sealsete koolidega tutvuma. Ja leidsin eest vana tuttava: oma unistuste kooli, mis oli kohe täiesti reaalselt olemas – Grundtvig / Koldi ideedel töötava Vabakooli.

Leidsin kooli, kus elas päikene, kus õppeprotsess oli täis positiivsust ja südamlikkust, kus lapsi ka eluks ette valmistati.

Külastasin väga paljusid vabakoole, mis kõik olid sealsete inimeste nägu, kuid mida ühendas üks: armastus, elamus, turvatunne.

Õppides Kerteminde Rahvaülikoolis, jätkasin vapralt vabakoolide külastamist. Paberile sai Pärnu Väikese Vabakooli esimene põhikiri.

1993. a. kevadel tõin meie Väikese Vabakooli seemne hellalt Taanist Eestisse.

Pärnus oli raske leida kohta, kuhu ja kuidas vabakooliseeme istutada.

Taanist naasnuna, tutvustasin vabakooli ideed oma endisele kolleegile, Eha Ristimetsale ning koos alustasimegi ettevalmistusi Pärnu Väikese Vabakooli loomiseks.

Tänan südamest meie vabakooli algatusgruppi kuulunud julgeid lapsevanemaid/õpetajaid: Merje Luuki, Helle Viinapuud ja Riho Tõnissoni. Kooli asutamise grupiga liitus järgnevatel aastatel veel teisi ärksamaid lapse-vanemaid ja õpetajaid, sh kooli esimene juhataja, Katrin Uutsalu.

Olime noored ja algus oli kogemuste puudumise tõttu ikka väga okkaline. Paljud murdusid ja kaotasid lootuse. Eks meid ja meie ideid eriti ei usutud esimestel aastatel, kui kooli veel polnud. Idee tundus liiga idealistlik. Aeg oli selline, 90-ndate keskpaik. Et oma vabakooli idee seemnekesest reaalset taime kasvatada, oleme palju vaeva näinud.

1994. aastal korraldasime konverentsi: ”Vabakoolide võimalikkusest Eestis”.

1998–2002 korraldasin meie vabakooli lapsevanematele ja õpetajatele 4 õppereisi, tutvustamaks taani vabakoole ja rõhutamaks meie vanemate endi väga suurt vastutust ja osa kooli arengus ning eksistentsis. Kulud kattis Taani Demokraatia-fond ja projektis osales kokku ca 70 meie kooli õpetajat ja lapsevanemat.

2000. aastast alates on Pärnu Väikese Vabakooli tugevaks koostööpartneriks olnud Taani Vabakoolide ühing, kelle esindajad on ka meie kooli mitmeid kordi külastanud.
2003–2005 käisime omal jõul 2 korda õpetajatega õppereisil Taani vabakoolides,saamaks uusi ideid ja kogemusi. 

Vabakool praegu

Alates kooli esimestest sammudest oleme käinud ära pika tee. Küll oleme saanud Taani vabakoolidelt ideid ja häid nõuandeid, kuid kõik see on olnud vaja meie endi ühiskonda sulatada, ja meie inimesteni viia. Vahel täitsa teises vormis.

Mulle meeldib, et meie kool on pidevas muutumises, et pidevalt otsitakse uusi ja paremaid teid, ollakse avatud südame ja mõttemaailmaga. Et meie kooli ümber on koondunud grupp tõelisi vabakooli fanaatikuid-lapsevanemaid, sest sellised Inimesed teevadki suuri tegusid ja viivad edasi vajalikke ideid. 

Mulle meeldib, et näen õpetajate koostööd, meie laste heaks.

Mis peamine, lapsevanemana tunnetan, et kõik meie lapsed on koolis õpetajate poolt armastatud. See kõik annab turvatunde, et õpetaja tõesti tunneb minu lapsi. Ka mu lapsed armastavad meie kooli ja neil on õpetajatega usalduslikud suhted. 

Mulle meeldib, et meie koolis ei värvita muru roheliseks. Et probleemidest räägitakse, mitte ei mätsita neid kinni. Ainult see annab ju võimaluse tõeliseks koostööks. Ausus, töökus ja otsekohesus. Seda tunnetavad ka lapsed. Ja saavad oma ellu kaasa suured eluväärtused.

Minu lastest on sirgunud tugevad noored, keda pole maha surutud, vaid igati toetatud. Nad on saanud kõik need teadmised, mida saab tavakoolist, lisaks veel elurõõmu ja eneseusu, vastutustunde, lojaalsuse ja südamlikkuse. 
Kõik see pikk tee alates aastast 1992 kuni siiani on olnud seda väärt.
Minu 5-le lapsele, ja ka kõigile teistele Vabakooli lastele.

Kauni Sillat



Miks ma olen seotud Vabakooliga?

Eha Ristimets,

Pärnu Vabakooli Seltsi juhatuse liige

Olles olnud tööl, tõsi küll lühikest aega munitsipaalkoolis õpetajana, sain ma varakult aru sellest, et tõepoolest pole võimalik ennast õpilaste jaoks n-ö anda, kui neid on klassis nii palju. Seisin pidevalt kirjandeid, etteütlusi ja muid kirjalikke töid parandades fakti ees, et tööde kuhjad muudkui kasvasid ja mul läks nendest kuhjadest läbinärimiseks vaja hulgaliselt aega.

Miks? Aga sellepärast, et pidasin oluliseks lapsele tema töö kohta tagasisidet anda, seletada, kuidas on tema tööle pandud hinne kujunenud, millistele vigadele tuleb tähelepanu pöörata jne. Lapsed ootasid alati innuga tööde kättesaamist ja pidid üsna tihti pettuma, et ma polnud jõudnud nende töid parandada…

Nii naljakas, kui see ei tundu, sai minu jaoks selle kooli loomine alguse lihtsast tõsiasjast, et polnud enam kuhugi tööle minna pärast Rootsist tagasitulekut. Töökohta ei säilitatud ja see tekitas trotsi, et selline kombinaatkool ei tõmbagi eriti.

Teisiti öeldult sai see kool alguse õpetajate vajaduste rahuldamise soovist – teha õpetamine mõnusaks tööks, kus hinnatakse õpetajate enesetäiendamise soovi, püütakse kaasa aidata mõnusa ja turvalise õpikeskkonna loomisele ning kus hinnatakse loovust ning soovi iga õpilaseni jõuda ja neid vastavalt juhendada.

Illusioonid olid ilusad ja roosad. Helgete ideede puhul tundub tihtilugu, et nende teostamine on nii lihtne. Ilus idee annab tiivad. 

Paraku eeldab aga uue kooli ja uute mõtteviiside propageerimine palju teadmisi, jõudu ja energiat. Õnneks on seda ideed saatnud edu.

Ehk oli tähtede seis selle otsuse tegemiseks soodne ja seetõttu olemegi kõigi raskuste kiuste jõudnud siiani, kus praegu oleme.

Mulle meeldis õpilastega eksperimenteerida. Meenub üks poiss minu klassist, keda olla kord tänaval südantlõhestavalt nutmas nähtud. Ja mis selgus – ta nuttis sellepärast, et tal olid soome keele tunniks sõnad õppimata jäänud ja ta vaeseke põdes  seepärast hirmsasti. Oli meil ju selline komme, et tunni lõppedes võtsid õpilased ukse taha järjekorda, mina seisin ukse ees ja lasin vahetundi iga õpilase, kes teadis küsitud sõna tähendust. See oli vahva mäng – mõned vastasid kohe meelega valesti, et saada rivi lõppu minna ja uuesti ukseni jõuda. Elevust kui palju.

Mulle meeldib ja sobib meeskonnatöö. Tahan olla asjade otsustamise ja arutamise juures, tahan aidata organiseerida ja uusi ideid välja mõelda, tahan tunda, et mu kõrval on samamoodi mõtlevad kolleegid, kes ei  pea paljuks aeg-ajalt töötada nii, et veri ninast väljas, kes rõõmustavad ja kurvastavad koos minuga.

Tahan, et kool oleks kui üks pere, kus töötatakse selle nimel, et ellu astuks inimene, kes on kooliteega rahul, kes tahab ja julgeb omada oma arvamust, kellel on hea ja kaasatundlik süda ning kes tajub reaalset maailma adekvaatselt.

Kool ja kodu peaksid käsikäes kasvatama südame ja südametunnistusega inimesi. Praegune ühiskond toodab paljuski kapitalistlikule elukorraldusele sobivaid noori, kes on agressiivse (pigem heas mõttes) ellusuhtumisega n-ö kõigesööjad.

Inimlik väärtus, omapära, loomulik veetlus ja lillelapsus on tihtilugu taunitud . Elu on pidev võitlus – kuid kas me peame alati suutma küünte ja hammastega selgeks teha oma headust ja väärtust?

Eha Ristimets