Kristen Kold

Kristen Kold'i (1816-1870) lapsepõlves oli haridussüsteem väga mõjutatud ratsionaalsest mõtlemisest, kus kogu hariduse sisu oli täpselt ära otsustatud riikliku valitsuse poolt.

Kristen Kold ei tundnud end selles haridussüsteemis hästi, sest kõik pedagoogilised meetodid nõudsid ainete täpset päheõppimist, arvestamata, mis võiks innustada iga last ja mis oleks tulnud kasuks kogu koos õppivate laste kooslusele.
Kold oli kingsepa poeg, ja sel ajal oli kombeks, et poeg käis isa jälgedes. See komme Koldile ei sobinud, kuna ta oli hoopis rohkem innustunud ideest saada kooliõpetajaks.

Koldi ema toetas oma poega, ja peale poolt päeva kingsepa õpilasena, otsustas ema Koldi tema ideede elluviimisel aidata. Koldi ema hoolitses selle eest, et Kold sai Thy piirkonna vahetusõpetajaks. See tähendas seda, et ta käis koolist kooli ja õpetas üle päeva lapsi. Kold oli sel ajal vaid 15 aastane. Juba sel ajal näitas Kold hoopis teist lähenemist õppetööle ja õpetamisele. Ta oli usalduslik ja sõbralik, ja ta oli kindel, et rõõmsad lapsed õpivad paremini ja rohkem. Peale õpetajahariduse omandamist Snedstedi Seminaris sai Kold töökoha tavalises riigikoolis, kus riiklikud nõuded seisnesid ainete päheõppimises, et kasvatada riigile vajalikke kuulekaid kodanikke.

Kold nendest nõuetest kinni ei pidanud. Ta oli veendunud, et sellisel moel õppeainete pähe õppimine treenib küll mälu, kuid "loob" vaid vastutustundetuid indiviide, kes iseseisvalt mõelda ei oska. Koostöös lapsevanematega õpetas ta hoopis oma meetodite ja ideede järgi. See tõi Koldile kaasa range keelu riigikoolides õpetajana mitte töötada.

Loomulikult ei olnud see ainult Kold üksinda, kes protesteeris sellise ratsionalistliku õpetamissüsteemi vastu. Kogu riigis oli selleteemalisi vastuliikumisi, kellega Kold ka ühendust võttis. Kold viljeles koduõpet Taani eri paigus, nii Jüüdimaal kui Fynil.

Koldi pedagoogilised mõtted ei olnud haaratud vaid ühest spetsiaalsest pedagoogilisest meetodist, aga suhtumisest kogu inimese- ja loomise protsessi, mis sättis õppetöö keskmesse lapse. Üks oluline pedagoogiline võte, mis viib meid tagasi Koldi juurde, on tegelikult aga tõesti olemas, nimelt – lugude rääkimine. Koldi jaoks oli lugude rääkimine vahend mõistmaks seda kultuuri ja seda ajalugu, mis on kandvaks osaks indiviidi iseenda leidmisel – kollektiivse identiteedi rahvuslikuks ja globaalseks leidmiseks.

Oma koolimõtetest kirjutas Kold vaid ühe raamatu ”Laste koolist”. Ta kirjutas selle 1850. a., kuid oli nii sel ajal, kui ka praegu ning tulevikus provotseeriv ning inspireeriv. Kuidas saab see ideede kogum olla provotseeriv ja kaasaegne 20. sajandil?

Sellele on palju vastuseid, kuid kõige olulisem on, et tema ideed on väga universaalsed. Kold peab oluliseks loomist ja inimlikke väärtusi, mis on olulised igal ühiskonna arengu perioodil:

Kool, koostöös lapsevanematega, peab kaasa aitama selleks,

  • et lastel oleks õppimise lust ja tahe
  • et iga üksik laps mõistab, et ta on oluline osa klassis, koolis, ühiskonnas
  • et õpetajad on motiveeritud ja lastele lähedased
  • et muinasjuttude jutustamine ja ”suured” jutud aitavad kaasa, andmaks identiteeditunnet ja kultuuride mõistmist, mis on kandvaks osaks nii rahvusvahelises kui globaalses perspektiivis.
  • et kool koostöös lapsevanematega ja õpilastega ehitab üles just oma kooli traditsioonid, mis iseloomustavad just selle kooli kultuuri
  • et kool tervikuna juhindub järgmistest väärtustest : fantaasia, tunded ja teadvus


Kokkuvõtte tegi: Birte Fahnøe Lund, Taani (Refsvindinge Vabakooli õpetaja, Vabakoolide Arhiivi juhataja ja Vabakoolide Ühingu Kursusekorraldaja)
Tõlkis taani keelest: Kauni Sillat (Vabakoolide idee Eestisse tooja ja Pärnu Vabakooli Seltsi juhatuse esinaine)